Kui kaugele töötajat edutada?

Sirje Tammiste Konsultatsioonibüroo

kõik blogid - Sirje Tammiste - Personali blogi

Kõik blogid

Ilmselt esimene vastus sellele küsimusele on – kuni ta jõuab oma ebakompetentsuse tasemele. Kuid kellel lasub vastutus, kui inimene on võtnud vastu töö, millega ta tegelikult toime ei tule?

Organisatsiooni ees juht, inimese enda ees – eks ikka ta ise. Sest tegelikkuses on nii, et vale otsuse pärast kannatab kõige enam inimene.

Kui organisatsioonis mõistetakse, et inimene on sattunud tegema valet tööd, ta vabastatakse ja elu läheb uue inimesega edasi.  Muidugi ei pruugi see ka nii lihtne olla – kui sobimatu inimene on vastutaval ametikohal ja teeb otsuseid, mis toovad kaasa rahalise kahju, on ettevõte saanud otsest kahju. Laiemale avalikkusele on praegu kõneainet pakkunud Galojani juhtum – noor inimene ei andnud endale aru, mille eest vastutab ja ei mõistnud, et oma raha ja organisatsiooni raha pole üks ja seesama. Et pole päris nii, et vahet pole, kumma kaardiga maksad. Alati peab jääma kontroll, kui kellegi tegevus on seotud ettevõtte rahade kasutamisega.  Igakuised aruanded on loomulik osa elust ja sellised asjad peaksid 1 kuuga välja tulema.

Ettevõte kannab veelgi suuremat kahju, kui vale juht lõhub ära hästi toimiva meeskonna. Kogenud juhid teavad, et tööle asudes pead mõistma, kes on mitteformaalne liider. Temaga tuleb koostöö saavutada. Sealt saavutad ka koostöö teistega. Muudatusi saad tegema hakata ikka seejärel, kui olukorrast on tervikpilt, samas ei tohi olla ka liiga harjunud kõige toimuvaga. Siis on ka juhil muudatusi raskem teha. Kui juht on noor ja tahab end kiiresti tõestada, võivad lahkuda võtmeisikud. Kuhu ikka – konkurendi juurde, sest see on ju valdkond, mida nad tunnevad. Ma pole kuulnud, et konkurentsikeeldu palju kasutatakse – see nõuab ettevõttelt ju lisakulutusi. Nii et juhi valikus eksimine toob kaasa kahju ka ettevõttele, mida lõpuks saab ka rahas mõõta (uute inimeste värbamine, koolitamine, klientide lahkumine koos töötajaga ja sellest tulenev käibe langus, jne.)

Mis aga juhtub inimesega, kes tubli töötajana avastab end tegemas tööd, millega toime ei tule? See on ränk üleelamine,  mis toob kaasa enesekindluse languse, ebakindluse. Kui inimene juba endas kahtleb, on tal ka raskem leida uut tööd ja nii võib eneseusk veelgi langeda. Seepärast tasub väga kaaluda enne karjääriredelil järgmise sammu astumist:

·     Millised on selle töö edukaks tegemiseks vajalikud teadmised, oskused? Kas saan võimaluse õppida ja aega sisse elada või pean koheselt kõigega toime tulema? Uurige seda enne uue pakkumise vastu võtmist kindlasti! 100 päeva eraettevõtluses enamasti ei anta!

·     Milliseid isikuomadusi on selles töös vaja – on mul see kõik olemas? Kas on lootust, et ma saan toetuda oma tugevustele ja ei pea igapäevaselt kiruma oma arendamist vajavaid külgi? See on tohutu energia rööv, kui pead kogu aeg tegema midagi sellist, mis pole loomuomane! Pigem olla vana liistu juures, kui tõestada kõigile seda, mida pole olemas. Inimene ei saa oma isiksust muuta, ta saab õppida ühel või teisel moel käituma.

·     Kas minu väljakujunenud käitumisviisid aitavad uues töös edu saavutada? Olen ma ikka juhi tööks loodud ja loomult liider, või pigem mõnus meeskonnakaaslane, kes vajab teiste tuge ja nõuandeid enne otsuste langetamist?

·     Kas ma mõistan ka kirjutamata reegleid, mida selles äris/valdkonnas tuleb silmas pidada? Poliitikas tuleb alustada alt ja siis samm haaval astudes analüüsida, kas need mängud on mulle sobivad. Muidu kestab karjäär mõni kuu, ja kogu eluks on märk küljes. Ka äris on  reeglid, mida peab oma kõhutundega tunnetama – kuidas tegelikult otsuseid tehakse, kuidas kliendid käituvad ja mida ootavad, mida ja kuna oodata konkurentidelt, jne.